Eesti keele õppimise lood: Nadii

Ma tulin Eestisse 2005. aastal.

Astusin Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistrisse.

Ma sõitsin Tallinnas trammiga ja kui ma

esimest korda eesti keelt kuulsin,

kõlas see nagu üks lõpmatu lause,

kus on hästi palju “L”-tähti.

Ja see lause ei lõppenudki, sest minu jaoks

polnud seal ühtegi tuttavat sõna.

Aga siis hakkasin eesti keelt õppima

koos teiste välismaalastega.

Nendega õppimine oli väga huvitav,

motivatsioon oli suur.

Tallinna Ülikoolis oli keeleõpe 2x nädalas, 1,5 tundi.

Meil oli hea grupp, me suhtlesime hästi palju.

Kuna mina ei rääkinud inglise keelt

ja keegi ei rääkinud vene keelt,

siis meie ühine keel oli eesti keel,

vene keele põhjal gruppi ei olnud.

Me käisime koos ühe Mari poisiga,

inglise keelt oskamata,

eesti keelt õppimas.

Raske oli, aga võtsin ühe hästi vana

pruuni värvi õpiku vene keele baasil,

kus olid sees ka lühikesed dialoogid.

Mind aitas ka see, et hakkasin lasteraamatuid

lugema sõnaraamatute abiga.

Kirjandust õppisin ka hästi palju, lugesin tekste.

Kui ma olin üks aasta eesti keelt õppinud,

astusin magistriõppesse, kus õppisin koos teiste

eesti keeles kooli lõpetanud õpilastega,

kes tulid ka kirjandusteadlaseks õppima.

Neil olid kõik tekstid juba ammu loetud.

Aga minu jaoks olid need tekstid uued.

Küll ma lugesin seda Tõde ja õigust,

ühe nädalaga ühe osa.

Eesti ja udmurdi keeles on palju sarnaseid sõnu.

Sitt ja täi täpselt samad sõnad.

Süda. Veri.

Meil on ka 15 käänet,