Eesti keele õppimise lood: Olga

Mina tahtsin minna Moskvasse ülikooli,

aga ema ütles “ei, Moskva on nii suur linn,

ma ei lase sul minna, mine parem Tartusse”.

Aasta oli 1991.

Eesti just sai iseseisvaks ja

kogu see protsess oli siin täies hoos.

Kui ma tulin ülikooli, siis ma avastasin,

et igal pool oli vaja eesti keele testi teha.

Ja ainuke osakond, kuhu polnud vaja teha,

oli vene keel ja kirjandus.

Mul polnud valikut ja siis ma astusin sinna,

kuigi see polnud minu teema

Ja siis läks kogu see asi lahti.

Võeti vastu seadus,

et naturalisatsiooni korras on võimalik saada eesti kodakondsus,

siis kui eesti keele eksam on tehtud.

Kui mina astusin sisse, siis ainukesed sõnad,

mis ma oskasin, olid “tere” ja “head aega”.

Ma andsin dokumendid sisse ja siis anti 9 kuud,

et keel ära õppida ja eksam ära teha.

Ma läksin eksamile, hästi kihvt eksam oli.

Ja siis ma saingi oma kodakondsuspaberi,

mille number on isegi alla tuhande.

Ühesõnaga, olin üks esimesi,

kes naturalisatsiooni korras sai kodakondsuse.

Kui lõppes esimene aasta ülikoolis,

läksin tööle Narvasse.

Seal oli hästi palju paberitööd eesti keeles.

Mitte keegi osanud,

ma olin ainukene selle eesti keelega.

Ja ülejärgmine aasta see Narva direktor soovitas mind

juba sama firma Tartu osakonda, kus oli 99% eestlased.

Nemad aitasid mind igatepidi.

Ja see oli selline 3-aastane

intensiivne eesti keele treening.

Keel sai selgeks, tänu sellele, et palju oli inimesi,

kes aitasid ja tänu sellele, et ma istusin ööd ja päevad

sõnaraamatutega, tõlkisin absoluutselt kõik sõnad.

Ja minu jaoks oli kõige keerulisem ja hämmastavam