„Ei osanud unes ka näha, et mulle tuleb siia hunt!“

Pärnumaa loomapidajad kurdavad hundirohkuse üle: „Hundid on näljas. Loomakaitsjad ja keskkonnaamet toogu neile lisasööta. Laseme iga päev lambaid metsa lahti.“ Vallavanem näeb lahendust hundiküttimise lubades.

„Elektriline, nõuetekohaselt tehtud aed,“ tutvustab Pärnumaa noortalunik Andro Lemmik oma eeskujulikku majapidamist. Keskkonnaametil ei tohiks tema töö kohta olla ühtegi halba sõna. 2017. aastal, kui Lemmik tegi loomapidamisega alles algust, käisid tal hundid Kilingi-Nõmmel karja murdmas. Siis ta võttiski kuulda ametit ja selle soovitusi. Kasu sellest siiski polnud – kui hundil ikka nälg majas, marsib ta läbi igasugusest kadalipust. Nüüd elab Lemmik linnast seitsme kilomeetri kaugusel Sigaste külas ja 13. mai öösel murdsid hundid otse tema elumaja kõrval maha seitse lammast. Veel kaks vajasid hädatappu.

„Ilmselt siit, kus mul on punased lehvid, panid otse läbi karjuse,“ räägib maamees, kuidas ta hommikul tööle minnes avastas ühtäkki, et lambad on karjamaal pikali. „Kaks olid suremas. Neil olid kõrid läbi näritud ja ninast tuli verd – murdmine oli lihtsalt pooleli jäänud. Enamik oli lihtsalt murtud, ühte oli söödud ja lohistatud.“

Tol hommikul oli ilm kuiv ja kruusateelt paistsid õrnad hundijäljed. Elektrikarjuse teises otsas oli näha veriseid traate, mis võiksid näidata huntide lahkumisteed. Majarahvas, sealhulgas peremees, kelle magamistuba jääb karjamaa poole, ei kuulnud ega näinud midagi: „Ausalt öelda ma ei osanud unes ka näha, et mulle tuleb siia hunt. Ma pole kuskil paksu metsa sees, vaid üsna maantee ligi. Mul on loomad kodu lähedal aias, mitte põldudel.“