heateod unustatakse
Hunt luusis metsas ringi ja sattus suurde ohtu. Teda märkasid uljad kütid ja hakkasid taga ajama. Hunt jooksis aina mööda metsa, lõpuks aga oli sunnitud tee peale minema. Samal ajal tuli põllult teele Mees, kott käes ja koot õlal. Hunt tõttas ta juurde:
«Onuke, kallis! Halasta mu peale, peida mind kotti! Mind ajavad kütid taga, tahavad mult elu võtta.»
Mees halastas, toppis Hundi kotti, vinnas õlale ja sammus edasi. Uljad kütid jooksid ta juurde.
«Kuule, Mees, kas sa pole Hunti näinud?» küsisid nad.
«Ei, pole näinud.»
Kütid jooksid edasi. Kui neid enam kuulda ei olnud, küsis Hunt koti seest:
«Kuidas on, kas mu jälitajad läksid ära?»
«Jah.»
«Lase mind nüüd kotist välja.»
Mees päästis kotisuu lahti ja laskis Hundi välja. Hunt ütles:
«Kuule, Mees, nüüd söön ma su ära.»
«Ah, Hundike, Hundike! Mina päästsin su hädast, aga sina tahad mind ära süüa!»
«Mis siin imestada, Mehike! Nõnda on juba kord maailmas: heateod unustatakse.»
Mees nägi, et lugu on paha, ja ütles:
«Kui asi nii on, siis lähme edasi. Otsustagu keegi kolmas, kummal meist on õigus. Kui ta arvab, et õigus on sinul, siis sündigu sinu tahtmine: söö mind ära.»
Nad läksid edasi. Kohtasid vana Mära. Mees pöördus tema poole ja palus:
«Ütle, hobuseema, kummal meist on õigus. Mina päästsin Hundi elu, aga tema tahad mind ära süüa.»
Ja ta jutustas Märale kõik, kuidas asi oli. Mära mõtles, mõtles ja ütles siis:
«Hundil on õigus, Mees! Mina elasin peremehe juures kaksteist aastat, rühmasin kõigest jõust tööd teha, sünnitasin talle kümme varssa, aga nüüd, kui ma vanaks jäin ja enam tööd teha ei suuda, ajas ta mind lagedale väljale huntidele söödaks. Terve nädala olen siin juba mööda saatnud, aina ootan ja ootan päevad ja ööd, millal tulevad hundid ja kisuvad mu lõhki. Nii, see on, onuke, heateod unustatakse!»
«Näed sa, minul on õigus!» hüüdis Hunt.
Mees muutus kurvaks ja palus jälle Hunti, et nad küsiksid veel kelleltki, kummal neist on õigus. Hunt nõustus.
Nad sammusid edasi ja kohtasid vana Koera. Mees pöördus tema poole. Jutustas, kuidas asi oli. Koer mõtles tükk aega ja ütles siis:
«Mees, Hundil on õigus. Kuula, mis minuga juhtus. Teenisin peremeest kakskümmend aastat, valvasin ta vara ja maja, aga kui ma vanaks jäin ega jõudnud enam haukuda, kihutas ta mu hoovist minema ja mul pole enam kodu. Heateod unustatakse, see on tõesti tõsi!»
«Ikka on mul õigus!» hüüdis Hunt.
Mees muutus veelgi kurvemaks ja hakkas jälle Hunti paluma:
«Luba mind veel kord kelleltki küsida, siis tee minuga, mis tahad, kui sa heategu ei mäleta.»
«Olgu pealegi.»
Nad läksid edasi. Rebane-Vennike jooksis neile vastu.
«Kuule, Rebane-Vennike!» hüüdis Mees talle juba eemalt ja kummardas. «Ole nõnda armuline, tule lähemale, otsusta, kummal on õigus; minul või Hundil.»
Rebane tuli nende juurde ja Mees jutustas talle, kuidas asi oli. Rebane ei uskunud.
«See ei või õige olla! Hunt, niisugune tähtis isand, puges sellesse kotti!»
«Kuid see on ju tõsi!» hüüdis Hunt.
«Mina seda iialgi ei usu!» jäi Rebane oma arvamise juurde kindlaks.
Mees kinnitas seda vandega, Hunt püüdis veenda, aga Rebane muudkui «ei usu» ja «ei usu».
«Mina ei suuda seda kuidagi uskuda, vahest ehk ainult siis, kui te mulle ette näitate, kuidas kõik oli.»
«Miks mitte, seda võib,» nõustus Mees ja avas kotisuu samuti nagu siis, kui ta Hundi oli kotti toppinud.
«Vaata, kuidas oli!» ütles Hunt ja pistis pea kotti.
«Kas sa siis ainult pea peitsidki ära?» küsis Rebane.
Hunt puges üleni kotti.
«Nüüd näita mulle, Mees,» lausus Rebane, «kuidas sa koti kinni sidusid.»
Mees sidus kotisuu kinni.
«Aga nüüd, Mees, näita mulle, kuidas sa rehte peksid.» Mees taipas kohe, milles on asi: võttis hoogu ja asus koodiga kotti taguma.
Rebane muudkui õrritas takka:
«Kuule, Mees, näita õige, kuidas sa viljavihke pöörasid!»
Mees pööras koti ümber, virutas Hundile koodiga vastu pead ja lõi ta surnuks.
«Noh, Mees,» ütles Rebane, «mina päästsin su elu. Millega sa mulle selle eest tasud?»
«Ma annan sulle, Rebane-Vennike, kotitäie kanu.»
«Hästi.»
Rebane-Vennike läks koos Mehega külasse, jäi värava taha ootama, Mees aga läks hoovi kanu tooma. Võttis koti ja hakkas kanu püüdma. Seal astus ta juurde Naine:
«Mis sa, Meheke, teed?»
Mees jutustas Naisele kõik, mis temaga oli juhtunud, missugusest hädast Rebane teda välja aitas ja mida ta Rebasele selle eest tänutäheks lubas.
«Taevale tänu, et sa terveks jäid,» ütles Naine. «Aga et Rebasele kanu anda, sellega pole ma sugugi nõus. Parem pista kotti meie kaks koera, Riksi ja Raksi, ning anna Rebasele.»
Mees mõtles järele ja tegigi nõnda, nagu Naine soovitas. Ta toppis kotti kaks koera, viis koti värava taha ja ütles:
«Säh, võta, Rebane-Vennike, siin on lubatud kanakott! Võta ja vii metsa, ära aga küla ligidal lahti tee, et kanad koju ei lendaks!»
Rebane võttis koti, tiris, tiris, raputas korra ja läks jälle edasi. Viimaks istus mättale puhkama ja mõtles: «Vaatan õige, mitu kana seal kotis on.» Päästis kotisuu lahti, kuid ei jõudnud sisse vaadatagi, kui kotist kargasid välja Riksi ja Raksi ning tormasid talle kallale. Rebane pistis tuhatnelja põgenema, hädavaevalt jõudis metsa, puges oma koopasse peitu. Kui ta oli pisut hinge tagasi tõmmanud ja ehmatusest toibunud, hakkas ta iseendaga rääkima:
«Mida tegite teie, mu silmakesed, kui kurjad koerad mind taga ajasid?»
«Me vaatasime kogu aja, kuhu sa võiksid kõige hõlpsamini peitu pugeda.»
«Ja mida tegite teie, mu jalakesed?»
«Me lippasime kõigest väest, et koerad sind kätte ei saaks.»
«Ja mida tegite teie, mu kõrvakesed?»
«Me kuulasime teraselt, kas lähenevad su vaenlased.»
«Aga mida tegid sina, sabaniru?»
Saba pani pahaks, et Rebane temaga halvustavalt rääkis, ja vastas talle vihuti:
«Mina visklesin sinna-tänna, püüdsin okstest ja kändudest kinni haarata, tahtsin sind tagasi hoida, et koerad su kätte saaksid.»
«Ah niisugune sa oled!» vihastas Rebane. «Kasi välja koopast!»
Nende sõnadega pistis ta saba välja, kusjuures ise hüüdis veel:
«Hea, Riksi ja Raksi! Füit! Sähke mu saba! Kiskuge ta puruks!»
Seda Riksi ja Raksi just ootasidki. Napsasid sabast kinni, sakutasid seda, tirisid Rebase koopast välja ning hakkasid teda tuuseldama.