Tere, ma olen Marge.

Ma olen 20-aastane ning kaks ja pool aastat tagasi andsin ma oma elu Jumalale.

Tean, et minu vanad sõbrad mõtlevad minust, et olen lihtsalt kergeusklik ja pöörasin ära

või, et tore, et ta endale selle teema leidis.

Muigan alati, kui keegi nii ütleb.

Mul oli tõesti pealtnäha kõik olemas:

armastavad vanemad, toredad õde ja vend, väga palju sõpru ja koolis läks hästi,

jamasid polnud ka endale kaela tõmmanud.

Kuid miski oli siiski puudu.

Tihti öeldakse, et minu lugu on teistmoodi,

sest ma ei tulnud läbi suurest katastroofist ja Jumal ei päästnud mind mustast august.

Ma ütleksin, et see on tõesti tõsi -

mul oli väga tore elu ja teadsin alati kuidas sõpru valida.

Olin tõesti väga umbusklik inimene

ja mulle andis eluks jõudu “ lahe olemine”,

peod, tähelepanuallikad nagu poisid ja komplimendid sotsiaalmeedias,

tegelikult ka teiste maha tegemine.

Vahepeal puutusin aga kokku ka inimestega, kes elasid hoopis teistsugust elu.

Mul olid sõprade seas mõned kristlased.

Ma ei mõistnud kunagi, kuidas nende elud sellised saavad olla.

Teevad oma vabast ajast kirikutööd,

panustavad kõige juures veel oma rahaga ja on lisaks õnnelikud ja armastavad ka.

Mingil määral olin kade, sest olin juba selles vanuses, kus eksistentsiaalsed küsimused hakkasid kummitama

ja ma ei näinud enda elul erilist väärtust.

Mis on siis elu mõte?

Miks ma olen siin?

Mul on küll tore ja nii, aga mis edasi?

Kas see ongi kõik?

Ma polnud ju tegelikult väga õnnelik ja minus polnud seda elujõudu,

minna maailma avastama või õppida midagi väga keerulist, et siis hiljem jõukas saaksin olla.

Ma kuidagi ei rahuldunud selle mõttega, et mu elu saabki olema selline üksluine,

ühest suhtest teise hüppamine ja ilma sügavate eesmärkideta.

Ma ei jõudnud enam teistest ainuüksi taga rääkida, sest sellest ei saanud kunagi küll.

Mõtlesin, et küllap pean minagi terve elu katkises suhtes olema,

leppima truudusetuse ja alkoholismiga, sest see on ju Eestis nagunii kõigil nii.

Täielikku rõõmu polnud kuskilt näha, ainult selline hetkeline.

Alguses mul ei olnud väga lihtne Jumalasse uskuda,

uskusin pigem nendesse ‘’reeglitesse’’ ja tõotustesse, mille kohta kuulnud olin.

Nägin kuidas mu uute sõprade elud toimivad, eriti suhted