MUINASJUTT: LOOMADE TALVEKORTER
Ennemuiste elasid härg, siga, kits, oinas, kukk ja kana üheskoos. Suvel käisid loomad mööda metsi, sõid heina ja magasid, kus juhtus. Sügise poole aga, kui ilmad läksid külmemaks, hakkas härg mõtlema: «Vaja ehitada maja, mis meist muidu saab, kui tuleb külm talv.»
Läks siis härg sea jutule: «Kuule, siga, hakkame õige maja ehitama, talv tuleb ja külm tapab meid.»
Siga vastas: «Ei minust saa majaehitajat, mina lähen talvel sohu, pistan nina sambla sisse, on soe ja hea.»
Härg rääkis kitsele: «Hakkame talveks maja ehitama.»
Kits vastas: «Ei mina hakka maja ehitama! Minul on karv pikk, habe maani ja kotad jalas. Magan põõsa all, on soe ja hea.»
Härg püüdis siis oinast oma nõusse saada: «Hakkame koos maja ehitama, talv tuleb ja meil ei ole kuskile minna.»
Oinas vastas: «Rumal härg, mina nüüd hakkan maja ehitama! Mul kasukas all ja kuub peal. Minu villast tehakse inimestele kuued selga ja minu nahast õmmeldakse kasukad — kuidas minul võib külm hakata! Magan talvel põõsa all, on soe ja hea.»
Läks siis härg kuke ja kana juurde: «Hakkame maja ehitama, talv tuleb ja külm võtab meid ära.»
Kukk kanaga vastasid: «Oi, härg, meie küll ei hakka maja ehitama! Meil on seljas paik paiga peal, lapp lapi peal. Talvel teeme endile mulla sisse augu, paneme pead tiiva alla, on soe ja hea.»
Ei olnud härjal abi kellestki. Võttis siis kirve ja läks üksinda metsa palke raiuma. Palgid vedas härg sarvedel metsast välja ehitusplatsile, kooris ja tahus nad parajaks. Suurtest kividest tegi härg majale vundamendi, palkidest ehitas seinad peale, toppis kõik palgivahed samblaga kinni ja lae peale kandis mulda. Uksed-aknad tegi ette, ahju ka veel sisse — ja maja oligi valmis.
Tuli talv ja pakane paukus. Härg tõi metsast puid, küttis ahju kuumaks ja rõõmustas oma töö üle, sest tuba oli tõesti soe ja hea.
Teistele loomadele aga hakkas külm vägisi kallale kippuma. Neile kõigile tuli nüüd meelde härja maja.
Ei aidanud midagi, siga oli esimene, kes läks härja ukse taha ja palus: «Kulla härg, luba mind sooja, külm teeb liiga.»
Härg vastas: «Sa lubasid soosambla sisse magama heita, et siis on soe ja hea.»
«Sammal on paksu lume all. Lase mind sisse kallis härg!»
«Noh, olgu pealegi,» ütles härg ja laskis sea majja.
Külm aga läks ikka kangemaks ja tuisk mattis kuke ja kanakese mullaaugu kinni. Läksid siis hädaga härja juurde ja palusid: «Luba meid tuppa sooja.»
«Teil ju seljas paik paiga peal, lapp lapi peal ja magate mullaaugus,» kostis härg.
«Tuisk mattis meie mullaaugu kinni. Luba meid enda juurde sooja, kulla härg!»
Härg laskis nemadki sisse.
Pakane ei andnud ka kitsele rahu ja ajas ta härja ukse taha. Kits palus väga haledasti luba tuppa tulla.
Härg küsis: «Sul on karv pikk, habe maani ja kotad jalas. Kas sinul siis ka külm on?»
«Ei aita karv, ei kotad — mis külm, see külm!»
Laskis härg siis ka kitse tuppa.
Viimaks tuli oinas härjalt külmavarju paluma.
Härg vastas talle: «Sul ju kasukas all ja kuub peal, kas sinul siis külm võib olla! Aga olgu pealegi, kui pakane sulle ligi kipub, siis tule sisse.»
Metsas aga hulkusid hundid hulgakaupa, käisid ümber härja maja. Katsusid uksi ja katsusid aknaid, aga sisse ei pääsenud kuskilt. Arvas siis vana hunt, et proovib kavalusega. Koputas härja maja uksele ja palus:
«Laske mind ka tuppa, lubage ninaotsakestki soojendada.»
Härg vastas:
«Ei või lasta, sa kargad sisse ja teed meile kurja.»
«Ei karga, kulla härg.»
Laskis siis härg hundi ninaotsa ukse vahelt tuppa.
Vähe aja pärast palus hunt:
«Luba mul esimesi käpakesi soojendada.»
Härg vastu:
«Ei või, sa kargad tuppa sisse.»
«Ei karga, kulla härg.»
Härg laskis siis hundi esimesed käpad ukse vahelt sisse.
Hunt nurus aga jälle:
«Luba mul tagumisi käpakesi ka soojendada, need külmetavad väga.»
«Ei või lasta, sa kargad tuppa sisse.»
«Ei karga, kulla härg.»
Said siis hundi tagumised käpad ka tuppa sooja.
Hunt palus ikka jälle:
«Luba mul sabaotsake ka sooja, see vaeseke külmetab väga.»
Kui härg viimaks ka hundi sabaotsakese sooja lubas, oligi hunt toas ja härjal kõrist kinni.
Teised loomad nägid härja häda ja jooksid appi. Siga kiskus kihvadega, kits ja oinas puskisid sarvedega. Kana kaagutas ahju otsas ja kukk hüüdis:
«Ku-ku-ku-ku-uu,
küll ma tule-een,
tu-tu-tu-tu-uu,
tooge siia-aa!»
Vana hunt põgenes ja verine tee jäi temast järele. Kui ta teiste huntide juurde jõudis, hoiatas ta neid:
«Sinna uude majja küll ei maksa kellelgi minna. Seal üks kiskus mind kihvadega, kaks puksid sarvedega. Üks aga hüüdis mulle veel järele:
«Ku-ku-ku-ku-uu,
küll ma tule-een,
tu-tu-tu-tu-uu,
tooge siia-aa!»
Kui see mees mind kätte oleks saanud, siis ma küll enam eluga tagasi poleks tulnud.»
Kui hundid seda kuulsid, panid nad kõik põgenema. Härg aga jäi koos teiste loomadega majja oma elu elama. Kui härg surnud ei ole, elab ta veel tänase päevani.